Viiekümne üheksas nädal ehk kui kaugele jõuame, 35 kilo kraami seljas?

Ehk siis et kihlveokontorid on avatud. Järgmisel nädalal teeme kokkuvõtted, ainus kindel fakt on see, et juttu tuleb mitme nädala jagu. Selleks korraks kõik, aeg saab otsa, kahe tunni pärast läheb rong.

Viiekümne kaheksas nädal ehk Elm Street'i luupainaja

Hiina loetakse küll suhteliselt ohutute riikide sekka ning enamasti midagi kriminaalset ei toimu, kuid kui midagi kärgatab, siis kohe jõuga. Võib kasvõi meelde tuletada eelmise aasta Xinjiangi või olümpia aastal toimunud Tiibeti rahutused.

Nüüd hirmutavad kogu Hiinat lasteaedades lapsi ründavad hullumeelsed. Praeguseks on toimunud juba seitse rünnakut väga väikeste vahedega. Hiina meedias ei ole neid tahtlikult väga palju kajastatud, kardetakse kopeerijaid. Õigusega ka. Praegu vaieldakse siin päris kõvasti, kas peaks kajastama ja kui palju peaks kajastama, aga fakt on see, et iga järgnev rünnak saab innustust eelmistest. Lisaks on välja ilmunud "naljamehed". Paar nädalat tagasi vahistati mees, kes ähvardas rünnakuga, kui talle ei maksta 100 000 RMB.

Üle kogu Hiina on koolides ja lasteaedades suurendatud turvameetmeid, eriti inimtööjõu näol. Iseasi, kas need (enamasti) kleenukesed turvamehed üldse jõuaksid või oskaksid mingisugust kirvemeest peatada. Nii palju, kui mina olen turvajatega lähemalt kokku puutunud, jätavad nad küll üsna ebakompetentse ja loiu mulje.
Siiani pole minu meelest meedias eriti kajastatud seda, kes ja kuidas ründajad on peatatud. Kuulujutud aga räägivad, et need, kes enesetappu ei teinud, peeti kinni hoopis kõrvaliste isikute poolt. Loodame siis, et sellest on õpitud.

Midagi meeldivamat ka, nimelt mõned pildid meie nädalavahetuse käigust Pekingi botaanikaeda. Kahjuks on suurem õiteaeg juba läbi, aga midagi jäi siiski kaamera ette.

Kaspar toetab hekki
Näidisperekond: issi, issi ja kaks last
Kahekümnekas ja lõunasöök vahetavad omanikke
Homme aga saabub külla Sven, nii et tihedat kultuuri- ja reisiprogrammi alga!

Viiekümne seitsmes nädal ehk unedraama kolmes vaatuses ja mägijutte

Missugune rõõm, hommikul tuli Kaur reisi pealt tagasi. Mina, vana unimüts, muidugi magasin, kui tema ust lõgistas. Võtit tal muidugi polnud ja seega pidi mulle telefonile ühe väikese tirina saatma. Kusjuures kella 6 paiku hommikul ärkasin korraks isegi üles, sest olin just unes näinud, et Kaur on ukse taga.

Aga rõõm sellepärast, et nüüd saan vähemalt tuge ühe väikese vääniku kasvatamises. Viimasel ajal on "ise"-le lisaks tekkinud "ei taha" ja sellise vastuse saavad esimese hooga eranditult kõik küsimused. Magamaminekud on õnneks siiani jätkuvalt valutud, kuid nüüd on siiani kiirele õhtusele magamaminekule tekkinud külge kolm vaatust.

1. vaatus
Kaspar: Autosid, autosid!
Mina: (tõstan Kaspari aknalauale) No ütleme siis autodele head ööd!
Kaspar: Head ööd, auto, head ööd, takso, head ööd, buss!
(tõstan Kaspari alla ja ta läheb voodisse. Mina kustutan tule ja lahkun toast)

2. vaatus
Kaspar: Emme! Emmmeeee!
Mina: (teisest toast) Mis sa tahad?
Kaspar: Juua! (ja/või) Emme paneb teki peale! (ja/või) Emme, kalli, kalli!
Mina: (teen nõutud toimingu) Aga nüüd on kõik, ruttu tuttu!

3. vaatus
(Kaspari toast kostab miski nagin)
Kaspar: (püksid ja mähkmed jalast nihverdatud) Potile! Piss tuleb!
Mina: (kuidas ma ikka ütlen lapsele, et nagunii ei tule midagi?) Hea küll, tule siis potile!
(liigume suurde tuppa potile)
Kaspar: (õnnelikult) Multasid! Lottet!
Mina: Multikad magavad juba, Lotte ka. Kas piss tuli?
Kaspar: (tõuseb püsti ja vaatab) Ei ole.
Mina: No siis tuttu tagasi!
(ajan talle püksid jalga tagasi ja nüüd läheb juba lõplikult magama)

Ja nii iga õhtu..

Aga sel nädalal jõudsin muudki. Kuna ilmad on nüüd ilusad ja kõik õitseb (reklaamin jätkuvalt, et parim aeg Pekingis on mai, september ja oktoober), siis tundus õige aeg, et jälle ette võtta üks päevane mägimatk Beijing Hikers'itega.

 Kirsiaed

Matka nimeks oli Longquanyu Dragon Spring Valley hike, raskusastmeks 3+, mis on siis selline keskmine, kolm-neli tundi mööda mägesid pluss mõni konks. Seekordseks konksuks oli tegelikult põlvi veidi nõrgakski võttev laskumine järsu kaljunuki pealt, kus kinni hoida polnud eriti kuskilt. Selle koha peal sajatas matkakaaslane Marge kõigepealt kogu matka ja siis mind, et ma ta sinna üldse kaasa tirisin.

 Mägihängimine

No climbing küll, aga kas alla võib tulla? 

 Kus on loomakaitse?
Beijing Hikers'it veavad välismaalased ja neil on iga kuu alati plaanis ka nö heategevad matkad, mille hind on odavam, aga mille üks eesmärke on matkarada prügist puhtaks teha. Seekordne matk küll selline ei olnud, kuid meie matkajuht Zack palus siiski inimestel võimalusel jalge ette jääv mittelagunev praht üles korjata. Ise oli ta muidugi varmas eeskuju näitama. Krabas aga miskid pakendijäänused ühe kivi peal loodust nautiva hiinlanna jalge alt. Loodusnautleja tegi suured silmad (no milleks ometi korjata maast võõrast prahti?) ja palju ei puudunud, kui oleks hõimlased appi kutsunud. Zack rääkis meile, et kahjuks nii ongi, hiinlased ei saa kuidagi puhtust hoitud. Täna nägin ise, kuidas ehitustöölised sõid tänaval pappkarpidest lõunat ja pärast "matsid" oma karbid põõsasse. Paarkümmend meetrit eemal oli prügikast.

Matkad lõpevad enamasti hilise lõunasöögiga kuskil külarestoranis. Siis on aega ka natuke teiste matkalistega suhelda. Sel korral oli siis päris suur kokkusattumus, kui oma lauanaabritega juttu tegin ja sain teada, et nemad ka Central Park'is elavad. Ja vähe sellest, nad elavad meie vanas korteris, kuhu kolisid enam-vähem peale seda, kui meie olime välja kolinud. Teatasid mulle rõõmuga, et leidsid koristuse käigus pisut sente ning ühe puust mänguklotsi. Sendid lubasin neil lahkelt endale pidada, kuid klotsi oleks tagasi tahtnud, ikkagi väärt eesti kraam. Kahjuks oli see juba prügikasti rännanud.

Viiekümne kuues nädal ehk kuidas me väikese suure vastu vahetasime

Nagu meil siin on juba tavaks saanud, avatakse maipühade ajal eestlaste grillihooaeg. Kui eelmisel aastal tegime seda Nandaihes, siis sel aastal nii kaugele ei hakanud minema. Mis muidugi ei tähendanud, et me kiiremini kohale jõudsime, aga sellest edaspidi. Sel aastal korraldati üritus Silver Mountain Pogoda'de lähistel. Pidi olema suhteliselt avastamata piknikupaik Pekingi jaoks.
Eestlaste grillinurk, taamal on hiinlastest pealtvaatajad parimad istekohad rabanud
Aga loomulikult oli seal sissepääsu jaoks pilet, loomulikult olid tädid-onud oma müügiputkad otse tee peale sättinud ja loomulikult ei tohtinud seal grillida. Kuna meil olid kaasas mõned diplomaatilise korpuse esindajad, kes teadupärast on puutumatud ja igasugusest vastutusest priid, siis lükkasime nemad letti ehk grilli taha ja grilli omakorda suure samba taha, et kurjadele onudele kätte ei paistaks. Läks läbi küll ja me ei pidanud närima külmi viinereid ega tooreid kanakoibi.
See on minu..
..ja see ka!
Tegelikult tahtsin ma aga hoopis meie dramaatilisest kohale(mitte)jõudmisest rääkida. Kuna Central Parkist oli minemas mitu perekonda, siis palusin meie muidu viiekohalise auto vahetada suurema vastu. Vahetus läks õnneks ning mahutasime väikebussi kolm last, kolm täiskasvanut (Kaur oli reisil) ning meie truu autojuhi Mr Wu, kes oli saanud instruktsioonid meid kõige kiiremat teed mööda kohale viia. Kahjuks polnud ta ise seal varem käinud ning valis sinnajõudmiseks tõenäoliselt kõige ummistunuma tee. Kokku kulus arvatust kaks korda rohkem aega ehk kolm tundi ning enne kohalejõudmist surime veel käänulise mägitee peale maha kah. Põhjus siis selles, et meil oli alles ainult kolmas käik. Ei saanudki aru, kas auto oli enne juba vigane või põhjustas Mr Wu vähene käiguvahetus (tavaliselt sõidab ta automaatkastiga) mägiteedel auto sappa musta tossu, aga igatahes 1 km enne sihtkohta sättis ta rataste taha telliskivid ning tee peale ohukolmnurga. Meid transporditi edasi ühe heatahtliku külamehe poolt, kes samas teenis ka endale õhtusöögiraha.

Kuna ülejäänud eestlased olid juba mõni aeg tagasi kohale jõudnud ning ilmselgelt janusse jäänud (mahlad ja vee pidime tooma meie), siis olid õlled juba otsakorral. Ilm oli ka väga soe, arvan, et oma 30 kraadi tuli ära. Nüüd õnneks tundub, et suvi on lõpuks ometi tulnud (mõne arvamuse kohaselt küll pea kuu aega hiljem kui tavaliselt), alla 20 kraadi temperatuur enam ilmselt ei lange.

Linna tagasi saamine tundus ka kahtlane. Meile küll pakuti, et jaotaksime endid teiste eestlaste autode vahel ära, kuid kuna asendusauto pidi juba teel olema ning ka lastetoolid olime hüljanud kuskil mäeküljel seisvasse minibussi, siis otsustasime siiski oma oodata. Järele meile tuldigi, aga 50-kohalise reisibussiga. Poistel oli muidugi päev korras, ega iga päev ei saa sõita bussiga, mis iga viie minuti järel hoiatuseks tuututab. Arvan tegelikult, et tänu bussi massile jõudsime isegi kiiremini linna, kui väiksema autoga oleksime jõudnud. Siin ju kehtib tugevama õigus, buss litsub lihtsalt väiksemad sinna, kus nad ei sega. Ja pealegi sain just teada, et kokkupõrke puhul jääb süüdi see, kelle esiosa on rohkem lömmis.
Väga süüdlase ilmega
Ahjaa, muide, kui kellelgi tekib tahtmine teada saada, kuidas käib väljamaalastel Hiinas juhilubade tegemine, siis vaadake siia ja proovige, kas õnnestuks Hiinas load kätte saada. Mina vastasin teadlikult nii, nagu olen näinud siin juhte käituvat, ja sain tulemuseks tervelt 40% õigeid vastuseid. Nii et hoiame Mr Wu'd ametis edaspidigi.