Viiekümne viies nädal ehk viiekümne viies nädal

Alustame halvaga. Sel nädalal läks veidi õnnetult meie Ayi'l, kes tegi autoga avarii ning kellel varastati käekott koos dokumentide ja muu tarvilikuga, kaasa arvatud meie kodu võtmetega. Siit moraal, ärge jätke ridiküli taksosse, kui lähete raha välja võtma. Takso võib koos ridiküliga lihtsalt putku panna. Niisiis täna vahetati meil lukk ära ja saime uued võtmed. Parem karta, kui kahetseda.

Teine asi, mis küll veel meie jaoks halb pole, aga mis võib halvasti lõppeda, on see, et Gansu provintsi tähtsamad (tiibeti) vaatamisväärsused, kuhu meil Sveniga plaanis kuu aja pärast reisida, on lukku pandud. Hetkel käivad küll kõlakad, et tõke puudutab ainult USA kodanikke, aga sealt edasi võib keeld juba kiirelt ka teistele rahvastele levida. Pealegi on hiinlaste jaoks kõik kahvanäod ameeriklased ja kui ikka bussipiletit ei müüda, siis ei müüda. Praegu hoiangi siin pöidlaid soojas kohas ja loodan, et midagi hullemat ei juhtu. Kui juhtub, siis jääb üle kas ette võtta mõni teine provints või üritada kinnistesse kohtadesse pääseda tagauste või kraavide kaudu.

Punkt halvale.

Kaspar on lasteaias väga hästi hakkama saanud. Eelmisel nädalal oli meil arenguvestlus tema kasvatajaga :) Tuleb välja, et Kaspar on rohkem isenokitseja (ei tea küll, kellelt ta selle pärinud on?:) Maalimine, torkimine ja lõikamine on tema lemmiktegevused. Klassi inglise keelest saab aru, aga ise ei räägi. Kahju on mul sellest, et lasteaias ei õpetata lapsi potil käima. Nende arust on kõik korras, kui laps neljandaks (!) eluaastaks on potilkäimise ära õppinud. Vot sulle Montessorit! Muus osas mulle kool meeldib, lastega tegeldakse piisavalt, aga ei teki mingit sundimise momenti. Kõik tegevused ehk tööd on väga arendavad ning inglise keelt õpetatakse mänguliselt. Aga potidrill võiks siiski olla nagu vanasti lasteaedades, kui asi nädalaga selgeks saadi.

Maikuust on meil plaan jätta Kaspar lasteaeda veidi pikemaks päevaks, kuni lõunauneni. See tähendab seda, et lõunasöögi saab ta siis sealt. Näitasin just Kaurile Kaspari söögiplaani (kordub iga kuu) ja pidin kohe kuulma viginat, et miks meil kodus nii süüa ei saa. Mnjaa, tegelikult tekkis ka mul küsimus, et miks ei saa. Tahaks isegi. Näiteks kuu esimese nädala kolmapäeval on menüüs kõrvitsapüreesupp, rukkileib, beef tenderloin seenekastme ja küpsetatud kartulitega, piim või jogurt ja puuviljad. Teise nädala neljapäeval aga porgandipüreesupp, leib, lõhesteik, riis juurviljadega, piim või jogurt ja puuviljad. Ja nii edasi, iga päev erinev pipstükk. Ainult et mul on kõva kartus, et meie pips poiss ei pruugi enamikke asju süüa, kuna on harjunud kõige tavalisemate hiina toitudega. Peakski äkki kasvatajatele ütlema, et tehke üks doggy bag (hiina keeles dabao, siin väga levinud nähtus) ja pakkige mu lapse söömata söök koju näljastele vanematele kaasa.

Eelmisel nädalavahetusel käisime perega professionaalse piltniku juures perepilte tegemas. Mul oli kõrini sellest, et iga pildi peal on kas Kaspar või siis Kaspar ja Kaur ja mind mitte kuskil. Või isegi kui olen, siis nagu lammas all paremas nurgas ja hästi kole ka veel. Seda pole nüüd vaja kommenteerida, tahtsin isegi saada kinnitust, et asi on Kauri kehvas pildistamisoskuses, mitte minu kadunud kauniduses. Pildistamise ajal oli Kaspar paarkümmend esimest minutit sõiduvees, aga siis läks asi käest ära. Ei tahtnud kuidagi tagapõhja peal püsida ja kaamerale keeras selja. Nii et kuskil 200 kaadrist on vast 10-15% väljanäitamiskõlbulikud. Mõned siis siia kah lõpetuseks.

Viiekümne neljas nädal ehk pöidlad pihus!

Ilmast ei saa ei üle ega ümber. Tundub, et see Euroopas laiutav tuhapilv jõudis enne salamisi Hiinaski ära käia, igatahes päikest meil suurt näha pole ja külm on ka. Kui eelmine aasta sai aprilli alguses juba paar korda t-särgi väel käia, siis sel aastal on temperatuur vaid ühe korra 20 kraadini jõudnud ja sedagi siis, kui mina haigena toas istusin. Vihaleajav on ka see, et ilmaennustus muudkui lubab sooja ilma, aga nii kui ennustuse järgi lubatud aeg kätte jõuab, siis plaksti pannakse 5 kraadi madalamad temperatuurid. Pärnu ranna piltide järgi tundub, et Eestis on igasuguste loodusseaduste vastaselt soojem kui meil siin. Huvitav, kas jaheda kevade järel tuleb ka jahe suvi? See oleks küll mõnus, temperatuur võiks vähemalt juunis mitte üle 30 kerkida. Loodame..

Kevad on hiline jah, puud hakkasid alles nädal tagasi roheliseks minema ja esimesed magnooliad õitsevad ka praegu. Varsti peaks tulema kevade kõige ilusam aeg, kui kõik õitseb. Kahjuks jätkub seda umbes täpselt juuni alguseni, peale seda kipub kõik pigem kärssama.

Mis mind aga huvitab, on see, et kuidas on Võhandu veeolukord? Kas seekord äkki on vesi nii kõrge, et saab juba otse sõita ja ei pea seal Leevaku kandis nii palju siksakitama? Üldiselt vaatan, et osalejaid on sel aastal juba nii palju (praeguseks 333 paatkonda), et vett võib vähekski jääda. Stardis on nagunii paat paadi otsas kinni, seega hea, et sel aastal vähemalt saab Tamulast ilusti Võhandusse. 2007. aastal aastal istusid pooled kanuud põhjamudas kinni ja hiljem kobistasid mööda kive. Kaasa arvatud meie. Aga väga lõbus oli (praava-praava... NA LEVA!). Vaatasin, et üritusele on juubeliaastaks tehtud lausa oma kodukas. Kahjuks mõningaste puudustega ajaloo osas. Et õiglus võidule saaks, siis mainin siin ära, et 2 korda on maratoni läbinud siiski 98 inimest, mitte 97, ja vingeid naisi, kes on maratoni 2 korda läbinud, on ka 18, mitte 17. Kuna minu nimi on jätkuvalt keeruline, siis 2007. aastal oli kirjade järgi minu nimeks Eeva-Liis Paal ja 2008. aastal Eva Paal. Aga olen siiski jätkuval üks ja sama vinge naine! Sel aastal saan ka kaasa elada paarile tuttavale, olge siis tublid, proovige mitte ümber minna ja ärge katkestage! Hea oleks hiljem kusagilt muljeid ka lugeda, et kellel kui mitu paari vahetusriideid kulus.

Lõpetuseks üks pilt ja üks video meie võidukast (saime mõlemal aastal ikkagi oma võistlusklassis esikoha) kanuukonnast.


2007..
..ja 2008.

Viiekümne kolmas nädal ehk kui midagi saab viltu minna, siis ta ka läheb

Terve nädala on mind vaevanud erinevad tõved. Ei mäletagi, millal viimati nii haige olin. Algas nohuga, nohust sai innustust kurguvalu. Selle peale otsustasin esimest korda arsti juurde minna. Ei avastatud midagi erilist, kirjutati lihtsalt leevendavaid rohtusid. Peale seda lõi palaviku üles, mis küll kiirelt taandus, aga siis sain silmapõletiku. Õnneks tundsin selle ruttu ära ning jooksin teist korda arsti juurde ja sain põletikust paari päevaga jagu. Aga ega siis ometi kõik polnud, kui silmad said korda, siis kurk jäi uuesti valusaks. Taskulambiga kurku vaadates kahtlustasin juba angiini, aga tuli välja, et asi siiski nii hull polnud, oli ainult kergemat sorti mandlipõletik, mille pärast ma nüüd antibiotsi pean neelama. Lisaks veel kõigile muudele ravumitele. Ahjaa, söögiisu on ka juba pikemat aega kadunud. Loodan ainult, et see on nüüd enne suve viimane suurem haige olemine. Mais enam sellist asja endale lubada ei saa, mind ootavad ees suured teod ja rasked retked.

Järgmine häda tabas mind siis, kui PayPal (mille kaudu ostan endale VPNi ühendust, et siin tarvikele lehekülgedele ligi pääseda) otsustas mu kontole limiidid peale panna. Nende andmetel püüdis keegi kolmas minu alt sisse logida ja seega võeti turvameetmed kasutusele. Nüüd siis üritan iga hinnas eest tõestada, et mina olen ikka mina ja mitte keegi teine. Kõige keerulisem on koduaadressiga. Sealseks aadressiks on Elva aadress ja mul on vaja tõestada, et ma ikka sellel aadressil elan. Tõestuseks aga sobib ainult mõni arve viimasest ajast, mis on minu nimele ja mis on tulnud paberkandjal. Püüdsin neile küll selgeks teha, et Eestis saab ka nii, et postiga arveid üldse ei tule, aga seda ei peetud eriti võimalikuks.

Aga et te ei arvaks, et Peking üks must mädaorg on, siis paar head asja ka. Kõigepealt sündis eelmisel nädalal suures Hiinas üks väike eesti poiss. Nii et iive on positiivne.

VPNi ühendus (nagu ka blogi kirjutamisest aru saada) on mul siiski olemas, minu VPNi varustaja halastas mulle ja andis tasuta ühenduse, kuna olen neil pikaaegne klient olnud. Väga meeldiv.

Kolmandaks, mais ja juunis on mul plaanis mitu magusat matka. Esimene on juba planeeritud mai lõppu ja sihtkohaks on Gansu provints oma maaliliste mägede ja steppidega. Reisikaaslaseks ja tavaaritassijaks on sõber Sven. Juuni lõpupoole plaanime Kauriga ära käia Shanghai EXPOl, eks vaatame üle ka siis eesti sead ja tiigrid. Juuni keskpaigas, kui poisid on koos Eestis, on mul nädalajagu aega ning kavas ette võtta veel üks reis. Kindlaid plaane, kuhu minna ja mida teha, veel pole, nii et ettepanekud on teretulnud. Reisikaaslast ka veel pole, kuigi läbirääkimised käivad. Nii et, seltsimehed unetud, kiirustage! Kui kellelgi on suur tahtmine mõni metsik matk läbi teha kas Hiinas või lähiümbruses, siis ca 13.-20. juuni on sobivad kuupäevad. Ja lõpetuseks, juuni viimastel päevadel peaksin Elvasse laekuma, nii et kui Hiina ei sobi, siis seal näeme!

Viiekümne teine nädal ehk väikesed keisrid

Kui Hiina hakkas 70-ndatel tõhusamalt pereplaneerimisega tegelema, ei arvatud tõenäoliselt, et "planeerimine" võtab lõpuks sellise näo, nagu ta on praegu. Hiinas peetakse ikka veel poisse väärtuslikemaks kui tüdrukuid, kuigi juba praegu on ca 30 miljonit noort meest "üle". Ja see tendents süveneb, hoolimata sellest, et ultraheli abil soo määramine keelati 90-ndate keskpaigas.

Loomulikult pole probleemiks ainult tüdrukute sündimuse vähenemine vaid ka noorte üleüldine vähesus. Kui praegu on iga pensionil oleva inimese kohta kuus tööealist, siis paarikümne aasta pärast ennustatakse tööealiste ja pensionäride suhteks 2:1. Huvitav, kuidas siis Hiina leiab raha pensionäride ülalpidamiseks, kui juba praegu on riikliku pensioni suurus allpool igasugust arvestust (täpselt ei tea, aga kindlasti kõvasti alla 1000 RMB kuus) ja sedagi ei saa mitte kõik? Tõenäoliselt loodetakse vanadele traditsioonidele, mis kohustavad lapsi ülal pidama oma vanemaid ja vanavanemaid, kuid kuidas hakkab see välja nägema, kui ühe lapse kohta on kaks vanemat ja neli vanavanemat?

Rääkides vanavanematest, siis traditsiooniliselt loodetakse lapselapsena näha poisslast, kuna sissejuurdunud arusaamade kohaselt on poisid tulevikus pere ülalpidajad ning vanemate toetajad. See ei vasta muidugi ammu enam tõele (erandiks võibolla ainult maapiirkonnad, seal aga on lubatud saada kaks last, eriti kui esimene on tüdruk). Tuli meelde altnaabrite Ayi lugu. Temal sündis tüdruk ja kuna ta ei suutnud mehele poega kinkida, siis on tema mehe vanemad ta oma perekonnast "välja visanud".

Nii et kui maapiirkondades on kuidagigi õigustatud poiste eelistamine, siis täiesti arusaamatu ja põhjendamatu on suurlinnade poiste ja tüdrukute suhe. Pekingis on see suhe näiteks pea kolmekordne, see tähendab, et iga 100 tüdruku kohta sünnib 275 poissi. Ja mina veel imestasin, miks Kaspari lasteaiarühmas on 15 poissi ja ainult 4 tüdrukut...

Kaks last - haruldus?

Laste vähesuse tõttu on lapsed üleväärtustatud, tekkinud on nn väikeste keisrite sündroom (Little Emperor Syndrome). Maast madalast lubatakse lastele kõike, ainukest lapselast hellitavad kaks paari vanavanemaid. Kõike on liiga palju: lapsed on sõna otseses mõttes paksuks söödetud. Kaspari rühma peakasvataja (ei ole hiinlane) kaebas mulle, et hiina vanemad käsevad anda lapsele nii palju snäkke, kui nad tahavad. Mina piirasin Kaspari ennelõunase snäkitamise lasteaias ühele küpsisele, omalt poolt panen talle iga päev kaasa värskeid puuvilju. Paarile paksule hiina poisile tõsteti aga suur taldrikutäis küpsiseid ette, kuna vanemad olid nii nõudnud.

Lisaks on muidugi kõik tulevikulootused ja vanemate teostamata unistused selle ainuma lapse kaela jäetud. Juba enne kooli on laste päevakavad erinevat õpet täis pikitud, alustades inglise keelega ja lõpetades klaverimänguga. Jälle näide Kaspari rühmast: oma paariaastased lapsed on inglisekeelsesse lasteaeda pannud ka need vanemad, kas ise sõnagi inglise keelt ei oska ja kes peavad kasvatajaga tõlgi vahendusel suhtlema. Sageli on need üliharitud lapsed, muide, igapäevaelus suhteliselt saamatud ning ka sotsiaalses mõttes ebaküpsed ja vanemate külge klammerduvad. Kasvataja mainiski, et kõige raskem on lasteaeda harjutada hiina lapsi, üks poiss nutab seal hommikuti ema taga juba kolmandat kuud järjest.

Kokkuvõtteks: Hiina ühe-lapse-poliitika on küll hoidnud ära Hiina (ja maailma) rahvaarvu suurenemise ca 400 miljoni inimese võrra, kuid ei ole head halvata. Illegaalsed abordid, laste (tüdrukute) rahvastikuregistrisse kandmata jätmine, inimkaubandus, pruudiröövid, suurenenud enesetappude arv noorte naiste seas - kõik need on kurvad tagajärjed.
Hiina teeb postrite abil selgitustööd: "pole vahet, kas sul on poiss või tüdruk - ka tüdrukud võivad jätkata perekonnaliini."